Leader lugu. Kes teab eduka pere-ettevõtte saladust?

Kes teab eduka pere-ettevõtte saladust?

Tundub, et Männiniidu aiandi ja Viru Haljastuse eestvedajad. Sest alates 2005. aastast peamiselt pere-ettevõttena toimetades on nad tänaseks jõudnud sinnani, et aiandus- ja haljastusettevõtlus on nende pere ainus sissetuleku allikas. Sel määral, et ka suuri laienemisplaane hetkel ei peeta. Kuidas selleni jõuti ja mida soovitatakse ka teistele pere-ettevõtetele, et hoole ja vaevaga loodu püsiks, vestlesime detsembri algul aiandi perenaise Katrin Valleri ja tema poja Erik Rüütliga.

„Kõigepealt töötasin omavalitsuses haljastajana, siis kolm aastat FIEna samas valdkonnas ja siis tegime osaühingu. Kui pärast majandussurutist haljastusturg ära vajus, siis see aiandi idee meil tekkis. Hoovil oli vana vundament, sinna ehitasime kasvuhoone ja nii ta läks,“ kirjeldab Katrin ettevõtte algusaega. „Mina olen sisse sulandunud, ma olen enamuse aja koolis käinud,“ lisab Erik kõrvalt. „Sisse kasvanud,“ täpsustab Katrin muigega ja Erik nõustub: „Jah, 12–13 aastasena käisin lehti riisumas, siis võtsin labida, siis sain juba juhiload ja oli asju vaja transportida – ajapikku, vaikselt. Töö just meelakkumine ei ole, aga raha on vaja teenida ja olen hakkama saanud senini.“ Katrin lisab veel, et Erik otsustas oma saatuse alateadlikult ilmselt siis, kui ta ühel ammusel päeval teismelisena pidi midagi hekiga toimetama ja tükk aega hekki põrnitsenud, ütles siis: „Ah, kui makstakse, võib kõike teha.“ Erik naerab ja möönab, et nii oligi.

Praegu on ettevõttes haljastus Eriku rida ja aiandus pigem Katrini oma. Kliendid on ettevõttel eraisikutest kohalike omavalitsusteni. Tööd on tehtud ka Ida-Virumaa turuga, kui praegu on keskendutud peamiselt Lääne-Virumaale – Männiniidu aiandi lilled kaunistavad Lääne-Virumaa pea kõigi kohalike omavalitsuste avalikku ruumi ja eelmise hooaja suurim töö oli Tapa kesklinna haljastus. „Eks see on hooaja töö. Talvel tegeleme uue hooaja ettevalmistusega – tellimused, tarned ja müügitöö – mina jaeklintidele lilli ja Erik eraklientidele maastikuehitust. Nüüd novembri lõpul tõmbasimegi hooaja otsi kokku ja see on meil üsna tavaline, et mõneks kuuks võtame aja maha ja puhkame. Et mõtteid koguda ja planeerida – hingamisaeg on oluline, “ mõtiskleb Katrin. „Kui ei suuda enne hooaega efektiivselt asju läbi mõelda, siis läheb kõik rappa.“ Erik lisab: „Kui on hooaeg, siis on ikka 24/7 töö jah. Ja hooaeg sõltub ju talvest ka.“

Isiklikus plaanis hindavadki mõlemad vabadust ja arutlevad selle üle, mida kõige enam väärtustavad ja mida ettevõtjaks olemine andnud on. Erik: „Julgust kindlasti; oskust, kuidas ettevõtmisi ja aega planeerida.“ Katrin lisab: „Vabadus ise olla, ise mõelda, ise teha, ise otsustada. Piire ei ole – teen nii palju, kui jaksan ja niipalju kui seda visiooni – kuhu ja kuidas – on. Ma võin periooditi 15 tundi tööd teha, aga talvisel ajal hindan oma iseolemise aega.“

Kui uurime selle kohta, millest pere-ettevõte aianduse valdkonnas piirkonna või Eesti mõistes unistab, siis selgub, et unistuste täitumisele on juba üsna lähedale jõutud: „Eestis on avaliku ruumi lillemajandus, võrreldes näiteks Lätiga, lapsekingades. Selle üle oleme küll uhked, et olime üks esimesi valdkonna ettevõtteid, kes lõunanaabreid selles valguses avastamas käis ja tõime sealt pioneeridena ka meile avaliku haljastuse elemente, mis väga hästi vastu võeti – parklapiirete lillekaste, kaasaegseid lilleampleid. Pikaajaline unistus oli teha lilletorne, mida mõned aastad tagasi pakkus Eestis vaid üks aiand, Põhja-Eestis mitte ükski. Pärast kooli lõpetamist Räpinas võttiski Erik esimese tööna ette projekteerida puitkonstruktsioonil lilletorn, mis Rakveres kohaliku toodanguna valmis. Esimesel aastal oli puhas omafinantseering, aga kuna vastu võeti väga hästi ja huvi oli suurem, taotlesime Virumaa Koostöökogult Leader meetmest rahastust. Nii neid Lääne-Virumaa omavalitsustesse 8 saigi. See oli jah, selline uuenduslik asi. Tallinnast helistati ka ühest hotellist ja öeldi, et nad tahaksid ka ja kohe on vaja,“ naerab Katrin. Erik lisab: „Jah, aga nendega me oleme hetkel maksimumvõimekuse peal, nendega on palju tööd ja ilmselt neid uuel hooajal juurde ei tule.“

Kui uurime, mis mõlemale nende töö juures kõige enam meeldib ja mis üldse ei meeldi, siis saame üsna kärmed ja konkreetsed vastused. Erik: „Tipphooajal mõtled ikka 24/7 tööle ja vahel hommikul ärkad stressist higisena, vastutus on ikka väga palju suurem, kui palgatöölisena. Siis tuleb välja lülitada ja sporti teha, spasse või sauna minna, magada. Ja meeldibki see, et saab palju õues olla, ei ole üksluine ja nüri töö, saan teha seda, mida olen õppinud – maastikuehitust, haljastust.“  Katrin: „Ausalt öeldes Eesti ilm on aednikule üks paras nöök. Nagu kaks viimast kevadet. Mingil hetkel tüütab lihtsalt ära. Aga inimestega saab hakkama. Kuigi hooajal, kui peab korraga jõudma igale poole, siis see on raske. Aga muidu ma ei tunne millestki puudust ja ei kurda, kõik on väga hästi praegu.“ Erik lisab: „No kui mingi hetk peaks laienemisele mõtlema, siis sellist tööjõudu, kes valdaks nii aiandust kui maastikuehitust siit või üldse Eestist oleks raske leida. Ja väljaõpetamine jälle võtab aega.“ Katrin nõustub ning lisab, et on ka seda varasemalt proovitud, kuid saadud õppetunnid on teinud oma tarkuste jagamise osas ettevaatlikuks: „Eks me peame seda ettevõtet perefirmana ka seetõttu, et me ei suuda 12 kuud aastas tööd garanteerida. Ja nii universaalseid inimesi, kui vaja oleks, on selles valdkonnas vähe. Kes vähegi andekad ja võimekad on, teevad juba konkurendina oma ettevõtte.“

Tulevikuplaanide osas tunduvad ema ja poeg enesekindlad: „Ettevõtlus minu jaoks ei tähenda seda, et on suured käibenumbrid – see ei pruugi ka ajapikku tulla. Jõukuse näitajad minu jaoks on hoopis teised,“ arutleb Katrin. Erik lisab pärast mõningast mõttepausi: „Uueks hooajaks väga suuri plaane ei tee. Keskendume pigem kvaliteedile kui kvantiteedile, eesmärk on firma hoida stabiilsena.“ Katrin: „Eks meid võib midagi oodata ees küll, aga las see jääb praegu saladuseks. Ettevõtlus on selles mõttes põnev valdkond, et huvitav on katsetada, ka teistel aladel.“ Aga millest Katrin hea meelega avameelselt tuleviku kontekstis räägib on Virumaa Ettevõtlike Naiste Ühing, mille asutajataliige ta ühtlasi on: „10 kuud oleme nüüd tegutsenud ja huvi on suur. Liikmeid on meil 30 ringis ja eesmärk on koondada piirkonna ettevõtlikke naisi, et olla eeskujuks ja inspiratsiooniks uutele tulijatele, keda meil ka juba ühingus on. 15. veebruaril on meil Rakveres visiooniseminar.“

Meie intervjuu kokkuvõtteks tahab Katrin aga jagada midagi olulist piirkonna ettevõtjatega, kellel just pere-ettevõte hallata on: „Mulle meeldib, et Eestis on hakanud taastuma järjepidevus, mis Kesk-Euroopas on täiesti loomulik – väikesed pere-ettevõtted tegutsevad põlvest põlve. Meil olen mina neljandat ja Erik viiendat põlve aednik. Aga et see asi toimiks, peab vanem põlvkond oskama lahti lasta. Peabki otsima uusi väljakutseid, kui õige aja mööda lased, laguneb lõpuks kõik käest.“

Päris lõpetuseks küsime Eriku käest, mida ta siis teeb, kui ta haljastuse ja aiandusega ei tegele. Erik muigab. „Ei teagi. Ma käin koolis tunde andmas vahel. Räpinas, nii-öelda hobi korras.“ Küsimusele, kas läheks kohalikesse koolidesse ka õpilastele oma erialast rääkima nt bioloogia tunni raames, saame vastuseks: „Pole kutsutud, aga ikka läheksin.“

Seega – kohalikud koolid, kasutage võimalust noorte inspireerimiseks! Teie naabruses elab rahvusvaheliselt tunnustatud haljastaja-maastikukujundaja, kelle jaoks kooli lõpetades oli loomulik samm naasta kodukanti. Talendid koju!

 

OÜ Viru Haljastus

www.viruhaljastus.ee

E-post: viruhaljastus@hot.ee

 

MTÜ Virumaa Koostöökogu