Leader lugu: Ida-Viru Eesti veinitee kaardile.

Kõlab ambitsioonikalt, aga tuleb tõdeda, et töös see plaan tõepoolest on. Virumaa Koostöökoguni jõudis Roland Tarum ideega rajada eesti õunapuudest istandus, mille viljadest ehedat Eesti päritolu siidrit tootma hakata. Lüganuse vallas, Moldova külas. Kuidas idee küpses ja kuhuni tänaseks jõutud on; mida veel tegema peab, et plaan realiseeruks, rääkisime Rolandiga talvel, kui kibekiire tööaeg mõneks ajaks vaiksemad tuurid oli võtnud.

„Suvega oleme niipalju edenenud, et aed on valmis. Puude istutamise lükkasime kevade peale. Nüüd ootangi mina kevadet ja 2000 istikut Lõuna-Eestis mind,“ alustab Roland meie vestlust küsimuse peale, kus maal teel Eesti veinitee kaardile ollakse. Plaan ise sai alguse Maahommikust, sõbrast sommeljeest ja sõprade ühisest poolehoiust calvados’ele. „Nägin saatelõiku, milles rääkis üks tore naisterahvas nimega Kadri Karp ja tegin telepildist foto, otsisin ta üles ja läksime sõbraga tema jutule. Ta raius meie plaani kohe pooleks – mis calvados? Eesti asja tuleb ajada – võtke eesti õunad ja… Nii me siiani jõudsimegi.“ Tolliaktsiisiladu sai kõige suuremaks takistuseks, kuna uksest sisse ja aknast välja voorivaid ametnikke Roland esialgu väga soojalt oodata ei osanud, aga tänaseks on ka see takistus ületatud.

Teine ja piirkonna turismi elavdav argument projektiga plaanitud tempos COVIDi kiuste edasi liikuda on asjaolu, et Eesti veinimarsruudilt (nagu neid on traditsioonilistes veinimaades nagu Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia) Euroopas leida on, oli ainsana Eesti maakondadest puudu Ida-Virumaa. Kui projekt lõpule jõuab, on pilt aga hoopis teine: „Saksa turistid, kes näiteks suures osas ainult oma autokaravanidega Euroopas reisimas käivadki, leiavad kindlasti meie juurde seda kaudu tee.“

Roland on loodava tootmise eeskujudega tutvumas käinud ise Saksamaal Baierimaa kandis, kus tutvus muuhulgas tulusa lahendusega majandusliku toimimise perspektiivis, mille realiseerumist Eesti oludes ta hetkel küll võimalikuna ei näe, kuid ehk inspireerib see siiski mõnd meie lugejatest ja annab lootust ka Rolandile. Nimelt toimivad Saksamaal niiöelda ühistud, kes on oma organisatsioonile nii investorid, pangad kui vajadusel garantiikirjad. Kuidas see skeem sisuliselt töötab, on võimalik Rolandi enda käest huvi korral täpsemalt välja uurida. Mõte, et hulk mingi ühisuse liikmeid üksteise toimetulekut ja arengut ühise majandusliku vastutusega toetavad, on ju iseenesest igati loogiline ja edumeelne.

Isikliku elu plaanis on Rolandil suur heameel saabunud talve üle – kui ilma on, sõidab sisse suusaradu. Ja muul ajal jagab lastele elutarkust, milleni ettevõtluskarjääri jooksul jõudnud on. Suurima eduelamusena sõnastab Roland töö tõttu ette tulevate pikkade autosõitude mõtiskluste tulemuse: kui mingi enda rumaluse tõttu kõvasti vastu näppe saad, siis see ongi tegelikult kõige suurem edu võti – oskad tulevikus hoiduda ja oled saanud midagi väärtuslikku, mida muidu poleks kogenud. Ja jõuluvanalt Roland sel aastal midagi erilist ei oodanud – detsember tundub talle alati olevat aeg, kus ootused kõigile on niigi suured. Seega sel aastal sai jõuluvana Rolandi arvelt veidi kergemalt hakkama.

Et autokaravanipark Mereojal on meiekandi tublide ettevõtjate eestvedamisel juba olemas, mis siis muud, kui jääme ootama Rolandi siidritootmise arenguid ja loodame selle kaudu hoogustuvale turismile piirkonnas, mis on kindlasti ka teistele meie ettevõtetele soodus võimalus eksistentsi realiseerimiseks.

Jõudu ja jaksu Rolandile ja peatseid degusteerimisvõimalusi ootama jäädes.

Keit Lipp

MTÜ Virumaa Koostöökogu