Leader lugu. Pisipoja sünnipäevatordist sündinud Pagarikoda.

Pisipoja sünnipäevatordist sündinud Pagarikoda

Seekordne jutuajamine leidis aset üsna ebatavalisel ajal – pühapäeva õhtul kella kaheksa paiku. Miks nii? Aga sellepärast, et Pagarikoja perenaine Leelo Strauch ütleb ise, et tööpäevadel ei ole enam öö ega päeva vahet ja jõuab parasjagu koju Kiviõli Kunstide Kooli juubelipeolt, millele tegi catering’i. Suisa üksi. Kuhu Leelo tänaseks ettevõttega jõudnud on, mida tulevikus plaanib,  ja mida talle lisaks tortide valmistamisele teha meeldib, sellest detsembri esimesel pühapäeval vestlesimegi.

Esimene küsimus oleks miks ja kuidas?

„Eks juba kooliajal olid kokandustunnid lemmikud ja ema ja isa küpsetasid… Elu aeg olen seotud olnud, sealt see pisik sees on. Ja 8 aastat tagasi, kui Eestis koduküpsetajad nii-öelda toimetama hakkasid ja e-poodidest said esimesed vahendid ostetud, siis kõigepealt sõbrannad hakkasid tellima ja selline suust suhu reklaam läks käima. Ja eks see esimene pojale tehtud sünnipäevatort tõesti mu ettevõtmisele aluse pani. Nii ta pihta hakkas. Nüüd on juba flaierid igal üritusel kaasas ja Facebook on kõige suurem kanal, mille kaudu kliendid minuni jõuavad. Kodulehe kaudu leitakse vähem, peamiselt ettevõtted.“

Küsimuse peale, mis värk nende veidi ulakate üllatustortidega on, naerab Leelo südamest.

„Jah, neid… No neid alguses palju telliti, eks oli uudne teema. Põhiliselt läksid meestuttavatele need tellimused, nüüd pole tükk aega teinud… Just ükspäev mõtlesin selle peale.“

Kas tööd ja kliente jagub?

„Praegu just on tööd väga palju tekkinud, ei oskagi öelda, millest tingitud… Eks seda kvaliteedi ja individuaalsuse rida olen ikka püüdnud ajada. Milleks teha seda, mida turg täis on? Kaua sa ikka seda poetorti sööd, tahaks ju midagi teistsugust. Ja ma olen ka selle naturaalsuse pooldaja – kõik moosid keedan ka ise, mis kasutusse lähevad.“

Küsimus, mida Leelole kõige enam endale meeldib teha, sest sortiment kodulehe järgi on üsna lai, paneb ta veidi pikemalt mõtlema, aga vastus on kõlab kindlalt.

„Tead, vahel kui on palju torte järjest ja siis tuleb mingi soolane tellimus, siis seda teed kohe hea meelega. Praegu mulle meeldibki väga see catering’i rida. Seda on väga palju hakatud küsima. Olen mõtteid mõlgutanud, et üks abiline järgmisel aastal enda kõrvale võtta. Kasvõi täna see 150 inimesega üritus – üksi ikka võhm saab otsa.“

Räägi enda klientuurist ka natuke.

„Noh… kohalik kogukond. Lääne-Virumaale läheb palju tellimusi, põhiline on ikka Ida-Virumaa tellijad ja just ettevõtteid – enamus tellimustest lähebki ümberkaudsetele kohvikutele – Purtse Kindlus, Maidla Mõisa Kelder, Kohvik Noot, just tegin Narva Vaba Lava avamisele torte, Jäägri Grill on püsikunde, Lüganuse vallavalitsus. Need on sellised suuremad, üksi rohkem nagu ei jõuagi. Ja siis muidugi eraisikud.“

Aga kõige ekstravagantsemad üritused? Või aasta suursündmused, mida alati ootad ja milleks valmistud?

„No kõige suuremad on Jõhvi Kontserdimaja 300 külalisega üritused, kuhu olen torte teinud. Need on olnud tükk tegemist ja nendest ikka ära ei ütle kunagi. Avatud talude päev oli ka sel aastal ikka meeletu. Kolmandat korda osalesime ja inimesi oli nii lähedalt kui kaugelt. Ja kolm aastat oleme nüüd Upline Grupp OÜ-ga osalenud Rakvere kodukohvikute päeval, sel suvel oli see kolm päeva ja oli väga-väga edukas – seda traditsiooni tahaks küll hoida.“

Kuidas konkurentsi suhtud?

„Konkurentsiga on nii, et üldises mõttes on see hea, ei lase laisaks minna, ja seda siin piirkonnas on, kuigi ruumi oleks ehk veel ühele tegijalegi. Kaire Tordid Sondas on väga tugev ja Rakveres on ju ka Pihlaka ja Rohuaia kohvik… Aga eks inimene tahab ikka vaheldust, siis ongi hea, kui meid palju on, saame hakkama.“

Mis plaanid Pagaritöökojas tulevikuks on?

„No igapäevane saia-leiva-pirukate pakkumine võtab veel aega, kuigi see on suur unistus. Aga suveks mõlgutan küll mõtteid, et teha väikest kohvikut, nädalavahetustel just. Selline väliterrassiga kohvik võiks olla. Tänu seikluspargile Kiviõlis liigub siinkandis ikka rahvast palju. Suvel pärast avatud talude päevi ju suisa helistasidki inimesed värava tagant, et kas on pirukaid või midagi pakkuda. Võiks ju siis proovida. Ja suvel kolisime uutesse ruumidesse ka – kirjutasin Virumaa Koostöökogule projekti ja sain seadmed ja kodukööki enam nagu ei mahu ka, tahaks tööd ja pereelu ikka lahus hoida.“

Küsimuse peale, kuidas see õnnestub, Leelo naerab.

„No puhkamiseks ja pere jaoks tuleb osata aega võtta. Praegu olen ikka kõik tööd vastu võtnud. Et kui ettevõtjaks olemine on andnud isiklikus plaanis palju enesekindlust ja paindlikkust, siis võtnud omakorda on ka palju aega pere arvelt. Seda peab reguleerima hakkama ise vaikselt. Seda, tundub, nagu veel ei oska. Ühte inimest on ikka juurde vaja jah.“

Mis sa enda ettevõtjaks olemisest üleüldiselt arvad?

„Kui ikka teen, ju siis peab ka meeldima. No ma olen ikkagi päris ettevõtja jah, see on minu ainus sissetuleku allikas. Ma olen kõvasti arenenud, iga aastaga ikka katsun 3–4 koolitusel käia – kõige kaugemal käisin sel suvel Moskvas, Venemaal on ikka tordiasjanduses kõige paremad koolitajad. Virumaa Koostöökogu kaudu on koostöövõrgustik see, mis mind on väga palju aidanud, just toitlustuse vallas. Et käid ja näed, et ei rabele üksi. Ja projektide poole pealt ka muidugi – nii seadmed laienemiseks kui reklaam on see, mis on minu ettevõtmist toetanud. Aga no paberitöö on üks asi, mis mulle küll üldse ei meeldi. Sõbrannaga kahe peale võtame kuus ühe päeva ja teeme kõik ära, aga no seda ma ei naudi küll üldse. Mainori kõrgkooli ärijuhtimise taust aitab siin palju kaasa.“

Kas selle ajaga, kui sa alustasid ja vaadates tänast päeva, on midagi kardinaalselt muutunud ka?

„See isikliku arengu teema ongi. Kui esimene tort oli 2 kilo tundus nii suur töö. Aga nüüd ühe päevaga 75-kilone kolmes tükis tort… Ühe päeva teen biskviiti, teise päeva panen kokku. Tänu korralikele seadmetele ja ahjule on töö kiiremaks läinud. Aga esimese tordi pilti kui vaatan ja meenutan… Eks ma tundsin ikka väga suurt uhkust.“

Küsimusele, kui Leelo torte ei teeks, mida ta siis teeks, tuleb vastus kärmelt.

„Siis kujundaks aedasid. Toimetaks aias. Kui olen väsinud või köögis tüütab ära, siis lähengi õue ja panen ukse kinni ja vaatan seal ringi. Või loen raamatut“

Soovid lugejatele-sõpradele eraldi midagi lõpetuseks öelda?

„Sellist tööd, mida poleks tahtnud vastu võtta, isegi kui hoian peast kinni, et kuidas nüüd, naljalt ei meenu. Kasvõi kuidagi oma käekirjaga, saan ikka hakkama. Iseendale ju sellistes mastaapides ei tee. Eks ma olen seda varem ka öelnud, et tänu oma klientidele ja sõpradele ma üldse olemas olen. Ja arenen.

Lõpetame intervjuu ja pärast telefonikõne lõppu on soe tunne. Kogu vestlusest ja Leelo olekust kumab läbi, et tõesti – peab ikka meeldima, muidu ei teeks. Ja Leelole tundub väga meeldivat, siiralt ja ausalt, nagu ta Pagarikoja kodulehel ka ütleb.

Veeburaris täitub Leelol ettevõtte alustamisest juba 5 aastat. Jääme ootele, ehk on Leelo klientidel selleks puhuks üllatusi varuks.

 

Pagarikoda OÜ – Südamega tehtud tordid ja pagaritooted

Veeb: pagarikoda.com/

Facebook: Pagarikoda OÜ

Leelo Strauch – 518 3277

 

MTÜ Virumaa Koostöökogu